Borkum
Veetorn ja veemuuseum
Enne 1900. aastat ammutasid saareelanikud oma joogi- ja tarbevett veel otse individuaalsetest kaevudest või kogusid seda vihmavee kujul nn tsisternidesse, kuid sellest ei piisanud peagi enam. Seetõttu otsustasid saare ametiasutused korraldada tsentraalse ja professionaalse veevarustuse, et rahuldada elanikkonna ja turismi kasvust tulenevat kasvavat nõudlust puhta vee järele. Veevärgi rajamisega kaasnesid mitte ainult uute kaevude puurimine ja torustiku rajamine, vaid ka massiivse veetorni ehitamine, mis aitas tagada piisava surve kogu torustiku ulatuses.
Rohkem kui kuue aastakümne jooksul pakkus Borkumi veetorn usaldusväärset teenust ja mängis olulist rolli joogivee tõrgeteta tarnimisel. Aja jooksul kasvasid aga külaliste arv ja veetarbimine ning ehitati üha rohkem hotelle, kliinikuid ja muid uusi hooneid. Veetorni tekitatud rõhk ei olnud peagi enam piisav, mistõttu otsustasid kommunaalteenused minna üle kaasaegsemale pumbatehnoloogiale. See otsus tähendas aga ka veetorni ajutist lõppu, mis ähvardas järgnevatel aastatel laguneda.
Pühendunud saareelanikud ei suutnud seda pealt vaadata ja asutasid ühingu Watertoorn Börkum e.V., mis võitles edukalt torni päästmise eest. Pärast põhjalikku renoveerimist ja ümberehitamist ehitatakse siia peagi veemuuseum, mis annab külastajatele ülevaate Põhjamere saare veevarustuse mitmekülgsest ajaloost.
